4. Info- ja võrguühiskond

 Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis: vabaduse ja kontrolli tasakaal

Kujuta ette maailma, kus iga sinu veebikülastus, ost või vestlus on registreeritud ja analüüsitud. Mitte ainult selleks, et pakkuda paremaid teenuseid, vaid ka selleks, et kujundada sinu käitumist ja suunata sinu otsuseid. Tundub nagu ulmefilm? Tegelikult on see reaalsus, mis on juba täna kohal - seda nimetatakse jälgimiskapitalismiks.

Eestis oleme harjunud digitaalse mugavusega. E-teenused, ID-kaart, e-residentsus - kõik need pakuvad lihtsust ja kiirust, mida mujalt maailmast vähe leiab. Aga kas me mõtleme, millist hinda me selle eest maksame? Mitte ainult rahaliselt, vaid ka oma privaatsusega. Meie digitaalsed jalajäljed on andmekogujate jaoks kuldaväärtuslik vara, mida kasutatakse meie harjumuste analüüsiks ja turunduse sihtimiseks.

Ja siin tulebki mängu digiaedik - olukord, kus me oleme lõksus suletud digitaalsetes ökosüsteemides, mida kontrollivad vähesed suured ettevõtted või riiklikud institutsioonid. Meid veendakse, et "kõik on ohutu ja lihtne", kuid samal ajal jääb aina vähem võimalusi iseseisvalt oma andmeid hallata. Facebooki, Google'i ja teiste tehnoloogiahiiudega ühnendatud Eesti e-teenused pakuvad mugavust, kuid ka sõltuvust suurtest tehnoloogiaettevõtetest. Ja kui need ettevõtted otsustavad muuta oma reegleid või lahkuda turult, kas oleme valmis selleks, et meie digielu täielikult muutub?

Mida see kõik võiks tähendada tulevikus? Kujutame ette kahte stsenaariumi.

Must stsenaarium oleks selline, kus andmete kogumine muutub agressiivsemaks. Ettevõtted ja riik teavad meist rohkem kui me ise ning privaatsus muutub luksuseks, mida saavad endale lubada vaid vähesed. Sotsiaalmeediast saab ainus viis suhelda, kuid selle hind on pidev jälgimine ja manipuleerimine. Kui sa tahad midagi osta või teenust saada, pead olema nõus oma andmeid jagama. Riiklikud e-teenused muutuvad veelgi tsentraliseeritumaks ja väiksemad tehnoloogiaettevõtted ei suuda enam konkurentsi pakkuda. Süsteem on efektiivne, kuid kas me oleme valmis loobuma vabadusest selle nimel?

Teisalt on olemas ka valge stsenaarium. See on maailm, kus tehnoloogia ja vabadus eksisteerivad tasakaalus. Inimestel on võimalus otsustada, milliseid andmeid nad jagavad. Riik võtab kasutusele tugevamad andmekaitsemeetmed, mis tagavad, et e-teenuste kasutamine ei muutu jälgimismeetodiks. Alternatiivsed platvormid muutuvad populaarsemaks ning inimesed ei ole enam sunnitud kasutama ainult suurte korporatsioonide teenuseid. Eesti suudab säilitada oma digitaalse iseseisvuse, investeerides kohalikesse lahendustesse ja jättes ruumi innovatsioonile, mis austab kasutajate privaatsust.

Mida see meile tähendab? Me seisame valiku ees. Kas me laseme tehnoloogial meid juhtida või otsustame, kuidas me seda kasutame? Kas Eesti jääb eeskujulikuks digiriigiks, kus tasakaalustatakse innovatsioon ja privaatsus, või liigume suunda, kus meid kontrollivad algoritmid ja andmeanalüütika? Valik on meie teha.