13. Teistmoodi IT

Kuidas korraldada IT-tugilahenduste rakendamist Eestis? - Minu vaade otsustaja rollist

Kujutledes end otsustaja rollis IT-tugilahenduste valdkonnas Eestis, näen ma väga selgelt, et need ei ole lihtsalt tehnoloogilised vidinad nagu kuvarid või kõvakettad. Need on abivahendid, millel võib olla elumuutev mõju. Eriti erivajadustega inimeste puhul võib ühe seadme olemasolu tähendada vahet iseseisva elu ja täieliku sõltuvuse vahel. Seetõttu tuleks neid käsitleda mitte kui IT-varustust, vaid kui sotsiaalseid ja isiklikke abivahendeid - nagu kuuldeaparaat või ratastool.

Ma arvan, et Eestis peaks nende lahenduste eest vastutama eelkõige Sotsiaalministeerium, sest see on küsimus võrdsest ligipääsust ja inimõigustest. Samal ajal peaks koostöösse olema kaasatud ka Haridus- ja Teadusministeerium (koolid ja õpilased vajavad tuge) ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (tehnoloogiline külg ja innovatsioon).

Paljud tugilahendused on kallid - ekraanilugejad, spetsiaalsed klaviatuurid või suhtlust abistavad rakendused võivad maksta sadu või tuhandeid eurosid. Kui riik neid ei toeta, jäävad need paljudele kättesaamatuks. Minu arvates peaks riik looma riikliku tugitehnoloogia fondi, mille kaudu saaks inimesed vastavalt oma vajadusele ja sissetulekule toetust taotleda. See süsteem peaks olema lihtne, kasutajasõbralik ja kiire.

Lisaks võiks riik proaktiivselt pakkuda tuge, mitte ainult oodata, et inimene oskab ja julgeb seda ise küsida. Tihti ei tea inimesed, et neil üldse on õigus mingile abile, või nad kardavad keerulist bürokraatiat.

Tahan ka rõhutada üht mõtet, mis mulle isiklikult oluline tundub: väga paljud erivajadustega inimesed on andekad, kuid nende potentsiaal võib jääda kasutamata lihtsalt seetõttu, et neil pole juurdepääsu sobivale tehnoloogiale. See on kaotus mitte ainult neile, vaid kogu ühiskonnale. Kui me aitame neil ligipääsu saada, võidavad kõik.

Inspiratsiooni võiks võtta näiteks Norrast või Suurbritanniast, kus tugitehnoloogiatele on olemas selged toetussüsteemid ja need on integreeritud haridusse ja igapäevaellu.

Kokkuvõtteks: kui ma saaksin otsustada, siis oleks IT-tugilahendused Eestis selgelt määratletud kui abivahendid, mille eest vastutab sotsiaalsüsteem. Nende rahastamine oleks riiklikult korraldatud, lihtne ja inimväärne. Ja kogu süsteemi eesmärk oleks mitte ainult kompenseerida puudeid, vaid toetada inimeste potentsiaali ja võrdseid võimalusi.